Muusikakriitika

Hea unelmapopp peab olema kerge ja õhuline, kuid mitte suvaline, vaid samas kaasahaarav. Elektrikitarri on hästi kasutatud. Olen kasutanud teises kontekstis("Rokk") mõistet "minek", kuid siinkohal sobib see samuti kui rusikas silmaaauku. Kitarrimäng ja -fraaside kordused toovad välja lugude pealiskaudsel kuulamisel ehk mitteadutava musikaalse(meloodilise) tugevuse. 

London'i pundi kolmanda stuudioalbumi tõmbetuuled pärinevad nii 90ndate kingapõrnitsemisest - kui nimetatud stiili käilakujud otsisid elektroonilisusega kitarrimuusikast väljapääsu (nt Seefeel, Slowdive'i " 5 EP ", Chapterhouse'i teine stuudioalbum, varane Stereolab) - kui ka mõjutatuna elektroonikat ohtralt rakendavate postrokkarite teistsugusest lugude ülesehitusviisist (Moonshake, Hood, Slowdive'i " Pygmalion ", Bark Psychosis, Crescent, 90ndate lõpu Stereolab -- kui piirduda taas Uduse Albioniga). Nimetatud kaks haru on siiski üsna meelevaldselt mõttespekulatsioonideks loodud, kuna ühtelangevust on ju palju. Siin võib täheldada kohati küünilist lüürikat (ennekõike " Dark Secrets Look For Light "); muusikaliselt on asi valdavalt pastoraalne -- ütleme, et kasinalt emotiivne ehk emotsioone tekitatakse üksikute nootide võngutamisega suht tühjas ruumis. Noil idüllilistel momentidel võib tajuda isegi tumeda laine mõjusid (kõlab umbes nagu juh...

  Tüüp küll räuskab kõvasti, kuid rokitaust tundub kuidagi laisavõitu. On ju olemas hulga vihasemat metalli. See süngus ei ole ju õnneks tõsiseltvõetav. Kõik need deemonid ja muud taolised huiarid kuuluvad muinasjutumaailma. Tõeline õudus toimub näiteks Hersoni linnas, kus vene armee jahib droonidega inimesi. Kõlalise külje pealt peab jälle mainima "pisiasja" nimega musikaalsus; sellepärast on AC/DC hulga lahedam ja ägedam.