Muusikakriitika

Grünberg "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkimi...

Kõrvaklappidega muusika kuulamine pole see päris õige asi. Muusika vajab ruumi. Kui sa lamad oma toas ja kaks suurt põrandakõlarit on sinu peale suunatud ning hea muusika mängib piisavalt valjult, siis võib alles rahule jääda. Muusika eesmärk on meile pakkuda esteetilis-emotsionaalseid elamusi, mis harmoneeruvad arusaamaga meie ideaalminast. Ausalt öeldes on olemas kahte liiki muusikat- äge ja ilus.

Psühhedeelne folk rokk: väga maitsev kokteil. Maitse kvaliteet sõltub muidugi tegijatest. Need tüübid on parimad.