Muusikakriitika

"Tago Mago" on oluline üllitis lääneilmas, mis tuleb väljastpoolt Anglo-Ameerika lombiümbrust. Vähemalt peetakse seda oluliseks, iseasi, kas see ka seda väärt on -- kas see näituseks ajahambale vastu on pidanud. Albumil on küll kaks suurepärast taiest -- "Aumgn" ning "Peking O", mis jätkuvalt on innovaatilised, žanriülesed ning emotsioone kütvad. Avangardmuusika parimas kastmes, milles käänakud viivad uutele teedele, uutesse dimensioonidesse. Ülejäänud lood seevastu on veidi tuletuslikud ja geneerilised. CAN püüab saada Briti ja USA puntidega samale lainele, justkui pääsemaks tõsiseltvõetavate klubisse. Paljuhaibitud "Hallelujah" on eriti tüütu ja käpardlik. Pikk funk, tühi plonk. "Bring Me Tea Or Coffee" eristub sellest ülejäänust ehk rohkemgi, kuivõrd tänava nurga pealt üleskorjatud jaapanlane Kenji "Damo" Suzuki suudab pingeseisundi vokaalis ja häälutustes ülendada millekski teisele poole viivaks. Järgmisel üllitisel "

Kas te olete väsinud sellest sitast, mida nimetatakse popmuusikaks; mida laiad massid tarbivad nagu idioodid joovad Coca-Colat, mis on janu mittekustutav solk? Kui te tahate vabaneda tarbimissüsteemi orjusest, mis muudab teid Masina käepikenduseks, siis kuulake A loomingut. Esimesed albumid toovad kujutlusse tehisdžungli, mis meid niikuinii ümbritseb. Kuid A muusika rütm on alati häiritud. See liikumine kaose ja korra piiril vabastab meid lömitamisest Masina ees. Masin nõuab monotoonsust ja allumist ning redutseerib inimese funktsioonide kogumiks. Me pidevalt kordame ennast ja samas toidame oma hinge millegi uuega, mis pole kunagi 100% uus, aga mis avaradab meie maailmatunnetust(see on ideaal). A muusika muudab meid teadlikuks inimese vabadusest. Tore on ka see, et albumid on küllaltki omanäolised; proovitud on erinevaid lähenemisi.