Muusikakriitika

Tähelaeva kapten valiks kindlasti selle albumi oma lemmikuks: tundeline, aga samas antisentimentaalne muusika. Kaks Beth Hirsch'i lugu on vist kosmilist päritolu. On saavutatud tõsiduse ja kerguse täiuslik kooskõla. Detailid on kindasti huvitavad, aga mitte määravad. Kui lugu või album on tugev, siis ei ole midagi vaielda. Küsimus on selles, kas konkreetne muusika sobib meie maitseraamistikku.

Tema isamaalised laulud on klass omaette, aga ta on ka kirjutanud ka nö. tavalist poppmuusikat, mis tegelikult on samuti klass omaette. Seda on esitanud Jaanika Sillamaa, Ivo Linna, Riho Sibul jt. In Spe koosseisus(asendas seal Erkki-Sven Tüüri) on ta kirjutanud ka huvitavat instrumentaalmuusikat. Ühesõnaga tegemist on andeka heliloojaga. Tõstaksin esile Riho Sibula esitatud unelev-melanhoolseid muusikapalasid. Jaanika Sillamaa lauldud “Vikerkaar” on üks uskumatult ilus kunstiteos.

Kui see album ilmus, siis kriitikud vingusid nagu sead aia vahel- oi kui nüri muusika ja mittemidagiütlevad sõnad. Aeg on tõestanud, et neil jobukakkudel ei olnud õigus. Rokkmuusika mõte pole intellektuaalne poosetamine. See album lihtsalt rokib. Lood nr. 5,8 ja 9 pole ehk nii super kui ülejäänud laulud, kuid ka mitte suvaline sitt. Need kaks vahepala pole ka kehvakesed, kuid minu jaoks koosneb album kümnest loost. Üldmulje võib kokku võtta kahe märksõnaga- enesekindel suurejoonelisus.