Pan Sonic - Kesto (2004)

Kui ma esmakordselt kuulsin Soome tandemit eelmise aastatuhande viimase aasta suvel Kagu-Eestis ühest idanaabri raadiojaama elektroonilise muusika saatest, siis mõtlesin, et see muusika on kuri. Õel. Ilmselt tajusin siis ka, et seda muusikat teevad ilmselt karmid mehed. Kurjus on omadus, mille olemus seisneb kavatsuslikkuses kahjustada kas elusloodust, subjekte või (kahjustada ja omistada) asju, mis kuuluvad teistele subjektidele. Muusika ja helid - vähemalt kui need on neutraalse tähendusega - ei saa olla õelad. Kuulates seda 33 loost koosnevat 243-minutilist taiest mõtlen sellele, et siin Mika Vainio ja Ilpo Väisänen pingutavad rohkem muskleid ning annavad kohati oma isudele ja ihadele järele. Ruumi on ning kohustust asja minimalistlikumaks ajada ei ole -- võib hoopis vastupidi! Võrreldes näiteks varasema albumiga "Kulma" on siin industriaalrokile lähedasemat helipilti. Otsene, abstraheerimata jõuelektroonika ja rütmiline müramuusika. Jah, "Kesto" helipilt on suht rokkiv -- mõtleks nii, et rokkmuusikat on natuke siit-sealt dekonstrueeritud, seejärel suti rohkem kui tavaliselt rokkmuusikale omast distortion'it peale keeratud ning nõnda see jõud üles pumpatakse, elekter veeni pidi rõhu alla pannakse. Ütleks nii, et selliste hetkede lähedus on industriaalrokile sama lähedal kui electroclash'i suhe punkrokki. Tegelikult isegi lähedasem. Ometi see ei tähenda, et Soome elektroonilise muusika uhkus - kes oma tippajal oli ilmselgelt kõige olulisemate eksperimentaalelektrooniliste projektide seas üleilmselt - jätaks kohustuslikud elemendid esitamata. Intensiivse puuriva masinamüra ("Mayhem I", "Mayhem II", "Mayhem III", "Louhi") kõrval on siin kuulda kärnkonnade krooksumisest ehitatud ja ehitud muusikat ("Toads") ning tasahilju kasvavat elektrotehnohüpnoosi ("Mutator") või ruumilise kajaga minimalistliku tehno lumma ("Telemites"). Kaanepilt on ilmekas, kuivõrd ähmastatud piirjoontega koonlasest subjekt on võrdkujuks ähmasematele helidele seal vahepeal -- mis on justkui üles korjatud helimaastiku perifeeriast, seda on töödeldud ja võimendatud, et selle perifeerse helindi loomus toorel kujul saaks kuulaja ette laotatud. Vainio-Väisäse muusika on aja mõistet tõrjuv -- ka filosoofilises plaanis. Tandemi helikeelt iseloomustab tsüklilisus ning selle nihkumisest tekkiv dünaamika, mille puhul ei ole oluline, kas see kestab 43, 143, 243, 343 (või-mis-iganes) inimese minutit. Siin on ühist pigem pilvede liikumisega päikese ette või päikese eest ära. Või vastupidi. Siin seisneb iva mingi helitahu fookusesse püüdmises ja suurendamises või rohkemate aspektide kaugkaadritesse püüdmises. Mistõttu ka ruum muutub imaginaarseks -- võib kujutada ennast ette kuhugi veski jahvatuskivide helimöllu või tööstuslikku masinaruumi; samas see võib olla ka helipilt veski ees, kui selle esises veekogukeses vesi voolab, linnuke, vesikirbud, kiilid ja konnakesed igapäevaelu toimetusi tehes tekitavad helisid, mis siis otse või kaude tuleksid igatahes paralleelmaailmast. Mis maksab siin aeg -- see on looduse tsüklilisus, mitte (imaginaarne, kalibreeritud) aeg, mis tegevusi tingib. Isiklikult näib, et Inimliku ajamõiste praktiline väärtus seisneb pigem mineviku ülestähendamises; see, mis juhtub või ei juhtu, sellele saab samamoodi hiljem osutada. Tsüklilisus seevastu - tingituna universaalsetest loodusseadustest - toimib edasi (isegi kui see tasahilju muutub, ei ole mingit vahet, kas sellele on inimlik ajamõiste rakendatud või mitte -- viimane on sekundaarne, tehislik väärtus). Soomlased näitavad puust ja punaseks, kuidas eksisteerivad mitu maailma kõrvuti ilma, et seda peaks aegruumi parameetritega illustreerima.