Muusikakriitika

  Naine oskas laulda. Tähtsam on siiski hingestatus. Erakordne tundesiirus iseloomustab tema esitatud muusikat. Ella Fitzgerald- "I Can't Get Started" (Vernon Duke/Ira Gershwin) Ella Fitzgerald- "I Could Write a Book" (Richard Rogers/Lorenz Hart) Ella Fitzgerald- "I'm Beginning to See the Light" (Duke Ellington/Don George/Johnny Hodges/Harry James) Ella Fitzgerald- "Isn't It Romantic" (Richard Rodgers/Lorenz Hart) Ella Fitzgerald- "I've Got a Crush on You" (George Gershwin/Ira Gershwin) Ella Fitzgerald- "Just One of Those Things" (Cole Porter) Ella Fitzgerald- "Let's Do It, Let's Fall in Love" (Cole Porter) Ella Fitzgerald- "Manhattan" (Richard Rogers/Lorenz Hart) Ella Fitzgerald- "On the Sunny Side of the Street" (Jimmy McHugh/Dorothy Fields) Ella Fitzgerald- " 'S Wonderful" (George Gershwin/Ira Gershwin) E...

  Mille vastu siis mässatakse? Keskpärasuse ja argisuse vastu. Kuid selleks, et olla eriline, ei pea kompama elu ja surma piiri. Ei pea narkotsi panema ega alkohoolik olema(nagu Jim Morrison), ei pea hästi palju seksima. Juba bluusmuusikas peetakse naist kahtlaseks olendiks, kes ahvatleb meest. Milles on probleem? Vabas ühiskonnas võid sa keppida, keda tahad või üldse mitte keppida. Seks nõrgestab meest ja sellega ei maksa liialdada. Kepihimu ühendab meid primitiivsete organismidega ja selle pärast ei maksa küll uhke olla. Geniaalsed rokkstaarid olid suutelised võimast muusikat looma tänu oma karakterile ja mitte tänu sellele, et nad palju naisi nussisid või ennast täis jõid. Elu ajab tundlikud natuurid jooma; tõsi ta on, kuid parem on elada kui surra. Sheff: You disagree with Neil Young's lyric in Rust Never Sleeps : "It's better to burn out than to fade away..." Lennon: I hate it. It's better to fade away like an old soldier than to burn out. If he was talki...

Üks ületamatumaid hip-hop- albumeid, mida kunagi kuulnud olen. Ühelt poolt nii lakooniline ja teisalt intensiivne -- kolmik hingab sisse ja välja kergelt psühhedeelse/sampledeelse kiirusega, luues peaaegu meeldiva illusiooni oma njuujorkilikust elustiilist ja tajust. Album oleks ideaalne, kui see ei kestaks nii kaua kui 53 minutit. 40 minutist oleks täiesti piisanud.

Esindatud on kõik need helielemendid ja kombinatsioonid, mis osaliselt määratlesid tulevase eksperimentaalse tehnomuusika tuleviku. Näide sellest, kuidas masinamuusika võib kõlada tundelise, kuid kompromissitu kohana.

Conor Oberst'i sooloprojekt kasutab sarnast mudelit nagu Wilco -- olles asetanud ühe jala kindlalt Americana -pinnasesse, segab teise jala varbaga mustreid kõrvaasuvale liivale. Folgipõhine muusika aeg-ajalt paisub mürarohkeks tuuletõmbuseks või elektrooniliste efektidega vürtsitatud passaažideks. Või jäädes kuhugi kahe vahele. Seda tehes jätab ta harva psühhedeelseid keermeid juurde lisamata. Selles on ka teatud lo-fi ja DIY -tunnetus tajutav, tuletades meelde nii Warren Defever'i His Name Is Alive'i ja Mark Linkous'e Sparklehorse'i. Ette võib heita kohatist loomupärase hargnemise puudumist domineeriva Americana -pendli ja efektide vahel. Teisisõnu, jäik ja paindumatu, et võiks sügavamat kuulamismõnu pakkuda.

 Bradley Cooper ja Lady Gaga lõid koos suurepärase albumi. Mind muusikastiilide mitmekesisus ei häiri.

"Tago Mago" on oluline üllitis lääneilmas, mis tuleb väljastpoolt Anglo-Ameerika lombiümbrust. Vähemalt peetakse seda oluliseks, iseasi, kas see ka seda väärt on -- kas see näituseks ajahambale vastu on pidanud. Albumil on küll kaks suurepärast taiest -- "Aumgn" ning "Peking O", mis jätkuvalt on innovaatilised, žanriülesed ning emotsioone kütvad. Avangardmuusika parimas kastmes, milles käänakud viivad uutele teedele, uutesse dimensioonidesse. Ülejäänud lood seevastu on veidi tuletuslikud ja geneerilised. CAN püüab saada Briti ja USA puntidega samale lainele, justkui pääsemaks tõsiseltvõetavate klubisse. Paljuhaibitud "Hallelujah" on eriti tüütu ja käpardlik. Pikk funk, tühi plonk. "Bring Me Tea Or Coffee" eristub sellest ülejäänust ehk rohkemgi, kuivõrd tänava nurga pealt üleskorjatud jaapanlane Kenji "Damo" Suzuki suudab pingeseisundi vokaalis ja häälutustes ülendada millekski teisele poole viivaks. Järgmisel üllitisel ...

Kas te olete väsinud sellest sitast, mida nimetatakse popmuusikaks; mida laiad massid tarbivad nagu idioodid joovad Coca-Colat, mis on janu mittekustutav solk? Kui te tahate vabaneda tarbimissüsteemi orjusest, mis muudab teid Masina käepikenduseks, siis kuulake A loomingut. Esimesed albumid toovad kujutlusse tehisdžungli, mis meid niikuinii ümbritseb. Kuid A muusika rütm on alati häiritud. See liikumine kaose ja korra piiril vabastab meid lömitamisest Masina ees. Masin nõuab monotoonsust ja allumist ning redutseerib inimese funktsioonide kogumiks. Me pidevalt kordame ennast ja samas toidame oma hinge millegi uuega, mis pole kunagi 100% uus, aga mis avaradab meie maailmatunnetust(see on ideaal). A muusika muudab meid teadlikuks inimese vabadusest. Tore on ka see, et albumid on küllaltki omanäolised; proovitud on erinevaid lähenemisi.