Muusikakriitika

  Esimene ja parim A-ha album. Kõik lood on enam-vähem tugevad(mida juhtub harva).

Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...

  Shalamar on funky soul'i kuningas. Elu paradiisisaarel ja sul ei ole mingeid kohustusi. Muretu rändur kuulab Shalamar'i ja on õnnelik. Kool & the Gang- "Straight Ahead" (James Taylor, Ronald Bell/Kool & the Gang) Shalamar- "A Night to Remember" (Nidra Beard/Dana Meyers/Charmaine Sylvers) Shalamar- "I Can Make You Feel Good" (Howard Hewett/Renwick Jackson/William Shelby) Shalamar- "Lovely Lady" (Kossi Gardner) Shalamar- "Make That Move" (William Shelby/Ricky Smith/Kevin Spencer) Shalamar- "I Don't Wanna Be the Last to Know" (Nidra Beard/Linda Carriere/William Shelby/Kevin Spencer) Shalamar- "Take That to the Bank" (Kevin Spencer/Leon Sylvers 3.) Shalamar- "This Is for the Lover in You" (Howard Hewett/Dana Meyers) Shalamar- "Don't Try to Change Me" (Roberta Stiger/Tina Scott/William Bryant) Shalamar- "Some Things Never C...

Kui tuli kustub, on palju pimedam, kui see olnuks siis, kui see poleks kunagi paistnud. Talk Talk'i viimane üllitis oli kõige vaiksem viit stuudioplaati hõlmavas diskograafias (siia ritta saab loogiliselt lisada ka bändi liidri Mark Hollis'e isikliku albumi aastast 1998). Mark Hollis (MK) ei teinudki saladust, et kui tal olnuks valida kahe või ühe noodi vahel, siis ta valinuks ainsa akordi. Kui tulnuks eelistada viimast või vaikust, siis viimast. Algusaegade kohmakast süntpopist eemalduti, et maad saaks võtta vaikusest nakatunud kunstiline (pop)muusika, mis oli mõjutatud progressiivrokist, klassikalisest muusikast ning minimalistlikust fluidumist. Stuudios kustutati tuled ning seinakelladele tõmmati tumedad katted. Vaikusega flirtimisel tulevad esile seesugused tahud, mis tavapäraselt esile ei kerki. Iseasi, kuivõrd mõjusalt see lõppkokkuvõttes kõlab. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, mis tüüpi muusikat hakatakse kuulama (tavaliselt ei pea end nii- või teistmoodi häälestama), et ...

Mulle on kunati meeldinud mõelda, et Big City Orchestra (BCO) - käesoleval albumil kasutatud nimekuju on üks mõnest aeg-ajalt kasutatud variatsioonist - on üks neist vähestest puntidest, kelle muusika ma üksikule saarele kaasa võtaksin. Ning nüüd, kui ma kuulan seda jälle, olen taas sellest mõttest meelitatud. Bändi ja siinkirjutaja sünniaastad kattuvad, läbinisti katsetuslik ning otsinguline, kompromissitu igas kavatsuses ning helis. Varieeruva liikmeskonnaga, kasutades nii muusikuid kui mittemuusikuid (kuigi see piir kunsti vallas on niikuinii ähmane), pärisinstrumente ja helisid tekitavaid artefakte. 80ndatel oli neil oluline roll kanda California ja USA põrandaaluses kassetikultuuri liikumises. Mõni üllitis on väljastatud ka The Residents`i Ralph Records`i all. Samas ma muidugi ei arva, et iga nende heli on lõpuni läbimõeldud -- ei peagi olema; eeldades, et kui meelestatus ning oskused-teadmised kasvavad, siis asi loksub mingis ulatuses ise paika. Ning see, mis ei loksugi, selleks ...

90ndatel eksisteeris Eestis sõltumatu kitarripopi/rokiskeene, mis oli täis indu ja lusti, aga ka naiivsust ja tee-seda-ise tegemisrõõmu. Korreleerudes hästi toonase ühiskondliku vaimuga, mida iseloomustas vabanemise tunne ja lootus paremasse tulevikku. Tuntuim punt kahtlemata oli Röövel Ööbik, esimene raudse eesriide tagant tulnud ansambel, kes tegi John Peel'i stuudiosessiooni. 80ndate lõpus tõusis esile ka Jim Arrow And The Anachrones. 90ndatel tulid riburada ÖÄK, 1983, Dallas, Zahir, Dreamphish, Bizarre, The Chance, Afternooning Plague Family, Borax, FM Violet -- kui nimetada olulisemaid ja ägedamaid. 2000ndatel lõpetas enamik kollektiive oma tegevuse ja uued ansamblid näisid professionaalsemad, aga ka tsipa igavamad ja tuimemad. Mistõttu suur ja meeldiv üllatus oli saada " Getting Ready "-nimeline CD-R Trash Can Dance'i all üllitatuna, kuuldes esmakordselt kuuikut Bimini, kes tegutsesid 90ndatel midagi välja andmata. Need lood on salvestatud aastatel 1995-1998 kus...