Honey Power - Macrosilly (2006)

Ilmselgelt My Bloody Valentine'i loo järgi nime võtnud Tartu pundi 13-looline taies on huvitav ainuüksi pärast kättevõtmist. Vaatan vahelehti - kaks eraldi lehte; ühe vahelehe ühel küljel on Pia Frausi diskograafia ning teisel Seksoundi oma. Arusaadav ju, kuna Pia Fraus oli esimesed üllitised peaasjalikult üllitanud piiritaguste leibelite all; Seksound oli suht hiljuti sinna kõrvale tekkinud; vahelehe teisel küljel oligi verisulis plaadifirma 6-kohaline diskograafia plaadiümbristega. "Macrosilly" oli järjekorras seitsmes, kehastades kahtlemata aega, kui eestimaisel indil hästi läks. Või hakkas minema -- Vaiko Eplik oli samal aastal debüütalbumi välja andnud, hakates tugevalt kaasaegset muusikamaastikku kujundama; olulised festivalid leidsid aset nii Tartus kui Kilingi-Nõmmel (vastavalt Plink-Plonk ning Schilling); R2-s oli indisaade. Käesoleval taiesel on kõigi lugude autoriks märgitud Martin Kikas, kes ka laulab ja mängib kitarri. Madis Aesma mängib trumme, Inga Nõlvak bassi ning Indrek Martis (1981-2008) ludistab klahvpillidel. Muusikaliselt ei ole see paha taies, kuigi jah, eks laulukirjutamise tase natuke kõigub; see kuulub säherduse pungist ja psühhedeeliast võrsunud indiroki manu. Ükstaspuha missuguse muusika ja helikandja juurde. Aga kuulajana mu tähelepanu hetkekski ei haju -- see on kõige olulisem. Esimese kahe kodumaise indirokkbändi mõju on ka siin kuulda -- nii kõlas kui loo ülesehituses. Aga ka laulja kõlab siin-seal tõnupedarulikult. "Relax Relax (Your Stereo Is Fine"), "Casino Stoner" ning "Learning To Walk" meenutavad kindlasti algusaegade The Falli ning MES-i. Kindlasti on seal ka Sonic Youth'i. Martise mäng loob õhulise miljöö kidrade-trummide-vokaali kohale. Lisaks sellele, et tegu on maarjamaise (indi)roki ajaloo osaga, siis seda võiks kuulata ka Indrek Martise mälestuseks. Ning üleüldse nullindate mälestuseks, mis tagantjärele vaadates oli viljakas ja õnnelik aeg. Ainuüksi nende (ava)singlit "Corsica" kuulates peaks see tunne kuulajat külastama.