A-ha "Hunting High and Low"(1985)

 


Esimene ja parim A-ha album. Kõik lood on enam-vähem tugevad(mida juhtub harva).

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg: "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkim...
Lisateave