Muusikakriitika

San Francisco'st pärit Anton Newcombe'i juhitava grupi debüütalbum kolme kümnendi tagant kõlab uuspsühhedeelia ja kingapõrnitsemise rindel suhtes käilakujudesse (Spacemen 3, My Bloody Valentine, The Jesus And Mary Chain) umbes samamoodi nagu The Jesus And Mary Chain'i teine album " Darklands " debüütalbumisse. Ramm on väeti, ideed on vesised; tõsi, selle vahega, et vennad Reid'id tegid seda illusioonivabalt, olles esimese albumiga kõik ära öelnud; mistõttu ei vaatakski " Darklands 'i" selle jätkuna. Anton Newcombe'i asi on lihtsalt veidi andetu ja tüütu, keerutades Mojave (või mis iganes!) kõrbe liiva tühjalt takka. Justkui ansambel Love'i (folgi)vaibi on tahetud tabada, selmet hinnata Arthur Lee laulukirjutamisoskust. Nojah, seetõttu see album kuulub hilinenult skeenesse, mida tunti The Paisley Underground'ina. Tõsi, esimeseks meeldivaks erandiks üllitisel on üheksas lugu nimega " Hyperventilation ", mis rokib kompleksivaba...

  Lou Reed ei olnud kunagi väljapaistev laulukirjutaja. Velvet Underground kahtlemata oli väljapaistev ning olulisimaid ansambleid muusika ajaloos, ent seda ennekõike tänu ühele Wales'i kutile. Ning võib-olla olnuks veelgi olulisem, kui Lou ei heitnuks Angus Maclise'i välja ega närinuks todasama John Cale'i (mehi, kelle arusaamad-kogemused-oskused pärinesid Ühendriikide avangardmuusika ringkondadest). Käesolev teos on ühelt poolt liiga pikk ja veniv; veniv on ta osaliselt seetõttu, et laulud on paganama keskpärased ja eristamatud. " Perfect Day " on praeguseks hetkeks viledaks kulunud. Tõsi, ülejäänud klassikud " Walk on the Wild Side " ja " Satellite of Love " helisevad jätkuvalt mu kõrvades. Parim lugu siiski on minimalistlik ent hästi artikuleeritud " Make Up ". Produtseerinud on albumi üks teine lahe, ent samuti suht andetu tüüp nimega David Bowie.

King Crimson on ambitsioonikas bänd. Kogu selle vigurdamise taga on õnneks tajutav puhas geniaalsus. On huvitav(äge) ja on ka ebamaiselt ilus. Filosoofilise meelelaadiga inimene vajab sellist vähe rafineeritumat rokkmuusikat. Minu arust puudub siin küll folkmuusika element, sest selline keerukas ja jäiselt ilus sümfooniline rokk on ikka liiga kaugel "laadalikust umpa-umpa" meeleolust(puudub folkmuusikale omane soe intiimsus).

Viimases Muusikanõunike saates Tõnis Kahu mainis, et Briti progerokk kasvas välja psühhedeeliast. Robert Fripp'i juhitud pundi puhul mainitud tendents võrdluses nende kahe varasema albumiga on (vähemalt osaliselt) vastupidine. "Lizard'il" antakse nii tunnetele voli kui järgitakse jäigalt idee- ja helikonstruktsioone. Pikk (23-minutiline) nimilugu on ilmselt keskne, mis vihjab intellektuaalroki tulevikule (sümfooniline rokk filmilinalike paralleelidega). Briti kontekstis tähendab psühhedeelia paratamatult ka folkmuusikat. Ütleks nii, et nimiloole eelnenud lood on folkmuusika sõna otseses tähenduses -- rahvalike et mitte öelda rustikaalsete fragmentidega mängimine (kõlades tihti laadaliku umpa-umpa muusikana). Mel Collins'i mängitud flöödipartiid on siin parim element. Helipilti varieeritakse ka jätsutamisega, mida võib mõista nii rahvaliku tava jätkamise (nt USAs oli džäss peavool 20. sajandi algusest kuni keskpaigani) kui ka kõrgemat etaloni pakkuva elemendina. Ü...