Stephen R. C. Hicks "Modernismijärgsust selgitamas"
Leo Luks väidab, et Hicksi teose näol on tegemist paskvilliga, mis kutsub filosofeerimisest loobuma. Hicks pooldavat naiivrealismi. Tegelikult Hicks just astub sellise Kanti naiivepistemoloogia vastu. Kant arvab, et teadmine on ainult siis võimalik, kui mingil müstilisel ja vahendamatul viisil ilmuks välise reaalsuse asi iseeneses meie teadvusesse "moonutamata" kujul. Inimvaim peaks olema idenditeeditu peegel. Kuna aga need vastikud meeleelundid "moonutavad" reaalsust, siis jääb objektiivne teadmine meile kättesaamatuks. Mulle meeldivad konkreetsed inimesed. Hicks esitab vägagi värskendava Kanti tõlgenduse."Ükski mõtleja, kes leiab, et mõistus ei saa juba põhimõtteliselt tegelikkust tunda, pole mõistuse eestkõneleja kõige põhilisemas."(lk. 45). Kui filosoofid lihtsalt nendiksid tõsiasja, et ainult Läänes sündinud teaduslik maailmavaade pakub meile uusi teadmisi maailmast ja ajaloost ning mitte ajuvabad metafüüsilised sonimised, siis poleks see ju eriti sek...