Muusikakriitika

  Romantistliku filosoofia olemus Sissejuhatus      Romantistlik ja ratsionalistlik filosoofia moodustavad koos humanistliku filosoofia. Termini “humantistlik filosoofia laenasin ma Donald Phillip Verene’ilt: “humanistliku filosoofia” all pean ma silmas filosoofiat, mis paigutab filosoofia keskmesse muistse küsimuse enese tundmaõppimisest. Selle juured on kreeklaste ja roomlaste juures. Kõige rohkem leidub seda klassikalise filosoofia elluäratamises itaalia humanistide poolt renessansi ajal ja Vicol. See jätkub ka selliste mõtlejate juures nagu Montaigne ja Rousseau ning seda leidub Hegelil ja Cassireri kultuurifilosoofias. Cassirer alustab “Uurimust inimesest” väitega, et filosoofia eesmärk on enesetunnetus”(Vikerkaar 8-9/2002 lk. 165). Kõik eelpool nimetatud filosoofid(va. Rousseau) on ratsionalistid. Humanistlik filosoofia sai alguse Sokratese tegevusega klassikalise ajastu Kreekas. Sokratese ja sofistidega seostub antropoloogiline pööre kreeka filosoofia ...

  Sisukord: §1: Sissejuhatus §2: Mooses §3: Kriitika §4: Rousseau §5: Kriitika §6: Kierkegaard §7: Kriitika §8: Unamuno §9: Kriitika §10: Levinas §11: Kriitika §12: Lõppsõna §1: Sotsiaalne moraal on individuaalse moraali üks ja ainus alaliik. Sest ainult indiviid saab omada moraalitunnetust, selle all mõtlen ma võimet jagada valikud heaks ja halvaks, õiglaseks ja ebaõiglaseks. Sõnad ‘valik’ ja ‘võime’ on omased ainult eneseteadlikule olendile ehk moraalsele subjektile. Siinkohal pole oluline hakata piiri tõmbama vastutusvõimeliste ja vastutusvõimetute indiviidide vahel, fakt on, et see piir on olemas. Täpse sotsiaalse moraali skeemi esitan ma viiendas paragrahvis.  Sotsiaalne moraal määratleb õigluse ja ühiskondliku heaolu. Õiglus tuleneb ühiskondlikust heaolust, sest see on ainus mõistlik standard, lähtealus õiglaste seaduste loomisel. Seaduste all mõtlen ma igasuguseid ühiskondliku elu reguleerivaid(vähemalt ideaalis) norme. Ühiskondlik heaolu ei ole moraali mõiste, õig...