Muusikakriitika

  GG on legend. Ta sai väga hästi aru tõsiasjast, et muusikas peaks olema kirge ja muusika peaks end vastuvaidlematu jõuga kehtestama ehk ta ei viitsinud produtseerida ebamäärast jama, mida topitakse tavaliste raadiojaamade eetrisse.

Natural Snow Buildings - Bloody Snow Kasvanuks Prantsuse tandemi (Mehdi Ameziane ning Solange Gularte) muusika saatel - ütleme, et nad alustanuks kümme aastat varem, st 80ndate lõpus -, siis kättesaadavuse korral ilmselt olnuks nad isiklikuks ülekõigepundiks. Nende ühegi albumi puhul ei ole kahtluseussikestki, et mingi album osutunuks teistest nõrgemaks (lihtsalt mõni neist ülenes puhtaks maagiaks, nt seni viimaseks jäänud 3,5 tunnine " Aldebaran " juba 2015. aastast). Hugenotist Briti muusika hall kardinal Brian Eno ütles kord, et näete, kitarril on võrreldes süntekatega palju vähem väljendusvõimalusi, siis Natural Snow Buildings tõestas vastupidiselt instrumendi piiramatust, tõstes rokk- ja folkmuusika ämbiendi, droonmuusika, hillitsetud psühhedeelia ja hõrgu uusveidruse, madalspektri müra ning ebatavalise kammermuusika jm vahendusel kuhugi teisele poole. Käesolev lugu on üks väheseid, kus lauldakse - kus Solange laulab -, slowcore lik-indipopilik, meenutades aega 80ndate-...

  Kui need GO parimad lood ka inimese külmaks jätavad, siis peab elevantide kari tema kõrvade peal tantsinud olema. Milline emotsionaalne jõud ja musikaalsus!!!

  Kas on tegemist tatise estraadiga? Ei, AR on rahvamees ja laulab varajast popmuusikat. Tema muhedus välistab pateetilisuse. Tal on oma stiil nagu ka Georg Otsal. Ta annab ennast muusika teenistusse ja seega on eneseupitus välistatud. Liiga prostad lood mulle peale ei lähe. Sellepärast valisin tõsisemad ja erilisemad lood välja(CD 1 + mõned lood kogumikul "Beautiful Songs 2.").

https://m.youtube.com/watch?v=xBv3VwqZNWA Üks meeltesse sööbinud - mille juurde aeg-ajalt naasen - lugu bändilt, mille ilmselt nii mõnigi avastas tänu 90ndate alguses üllitatud indimuusika vinüülikogumikele (isiklikult TÜ raamatukogu muusikaosakonnast). Ei ole vist nimeliselt vaja mainida legendaarset Ühendriikide režissööri, kelle esteetikast britid oli mõjutatud. Indikogumike träkid olid tapjad! Nende albumid, tõsi, jäid paraku keskpäraseks.  

  Afroameeriklased oskavad teha head muusikat.