Postitused

King Crimson - Lizard (1970)

Kujutis
Viimases Muusikanõunike saates Tõnis Kahu mainis, et Briti progerokk kasvas välja psühhedeeliast. Robert Fripp'i juhitud pundi puhul mainitud tendents võrdluses nende kahe varasema albumiga on (vähemalt osaliselt) vastupidine. "Lizard'il" antakse nii tunnetele voli kui järgitakse jäigalt idee- ja helikonstruktsioone. Pikk (23-minutiline) nimilugu on ilmselt keskne, mis vihjab intellektuaalroki tulevikule (sümfooniline rokk filmilinalike paralleelidega). Briti kontekstis tähendab psühhedeelia paratamatult ka folkmuusikat. Ütleks nii, et nimiloole eelnenud lood on folkmuusika sõna otseses tähenduses -- rahvalike et mitte öelda rustikaalsete fragmentidega mängimine (kõlades tihti laadaliku umpa-umpa muusikana). Mel Collins'i mängitud flöödipartiid on siin parim element. Helipilti varieeritakse ka jätsutamisega, mida võib mõista nii rahvaliku tava jätkamise (nt USAs oli džäss peavool 20. sajandi algusest kuni keskpaigani) kui ka kõrgemat etaloni pakkuva elemendina. Ü...
Postita kommentaar
Lisateave

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkimi...
Postita kommentaar
Lisateave

Muusika kuulamisest

Kõrvaklappidega muusika kuulamine pole see päris õige asi. Muusika vajab ruumi. Kui sa lamad oma toas ja kaks suurt põrandakõlarit on sinu peale suunatud ning hea muusika mängib piisavalt valjult, siis võib alles rahule jääda. Muusika eesmärk on meile pakkuda esteetilis-emotsionaalseid elamusi, mis harmoneeruvad arusaamaga meie ideaalminast. Ausalt öeldes on olemas kahte liiki muusikat- äge ja ilus.
Postita kommentaar
Lisateave

Crosby, Stills & Nash

Kujutis
Psühhedeelne folk rokk: väga maitsev kokteil. Maitse kvaliteet sõltub muidugi tegijatest. Need tüübid on parimad. 
Postita kommentaar
Lisateave

"Viimne reliikvia"(1969)

Kujutis
Kui sul on juba 231 albumit ja 141 isetehtud kogumikku, siis mida uut ja head sa veel leida suudad(aeg-ajalt ikka imesid juhtub). Kirjandusega on teine lugu, sest tegemist on intellektipõhise kunstiliigiga. Kirjandus on maailmaga vahetumalt seotud ja universum on ikka väga suur. Muusika on kõige abstraktsem kunstiliik ja töötab emotsioonidega. Vana ja hea oli, on ja jääb.
Postita kommentaar
Lisateave

"D'Artagnan ja kolm musketäri"(NSVL 1979)

Kujutis
Minu lemmiklugu sellest filmist on Athose laul liiliatest mustas tiigis. Milline jõud! Ei nuteta ega vinguta, vaid traagiline element on muundatud võimsaks kunstiteoseks. Kui inimene ei mõista peale selle loo ärakuulamist dramaatilise efekti olemust, siis hoidku kunstiküsimustes suu kinni. Film on täis head muusikat.
Postita kommentaar
Lisateave

Doris Day

Kujutis
Doris Day esitatud laul "I'm in the Mood for Love" on täiuslik ravim silmakirjalikkuse(teeseldud tunnete) vastu. Tõde öeldakse ausalt välja, kuid samas ei muututa labaseks. "A rmastada saab vaid neid, kes ei ületa eluks hädavajaliku vulgaarsuse läve“(Cioran).
Postita kommentaar
Lisateave