Muusikakriitika

  Räige viga oleks kahtluse alla seada Olav Ehala heliloomingu kvaliteeti.

Kare Kauks on ikka klass omaette. 

  Esimesel plaadil on sellised popproki lood, mis on läinud eestlaste hinge ja muutunud aegumatuks klassikaks.

  Múm - K/Half Noise On suur au, et Islandi haldjate kombo tuleb taas Eestisse (millalgi nullindate lõpul käisid nad Leigo Järvemuusika festivalil). Tollal olin neist pigem väsinud ja eemalehoidev põhjusel, et arvasin, et see muusika on juba eilne päev ning midagi uut ja erilist saabub kümnendatega. Kui midagi tuligi (hüpnagoogiline pop, witch house ), siis sama kiiresti see ka hääbus. Tõsi, eks nende muusika pärast kahte esimest albumit oli kaotanud ka indu - vähemalt nii näis tollal mulle -, aga peaks need asjad taas üle kuulama. Iseäranis meeldis nende teine stuudioalbum " Finally We Are No One " (2002, FatCat), millelt ka käesolev pärineb. Sellal kui Björki pompöössusest hakkasin väsima ning saareriigi sireen oli uute suundade otsinguil, kõlas Múm ideaalselt. 13.08 näeb neid Maarjamaa pinnal, ning isegi kui enamus lugusid pärineks nende eelmisel aastal ilmunud albumilt " History Of Silence ", on see elamus, kuna tegu oli tõesti tugeva taiesega. 

  GG on legend. Ta sai väga hästi aru tõsiasjast, et muusikas peaks olema kirge ja muusika peaks end vastuvaidlematu jõuga kehtestama ehk ta ei viitsinud produtseerida ebamäärast jama, mida topitakse tavaliste raadiojaamade eetrisse.

Natural Snow Buildings - Bloody Snow Kasvanuks Prantsuse tandemi (Mehdi Ameziane ning Solange Gularte) muusika saatel - ütleme, et nad alustanuks kümme aastat varem, st 80ndate lõpus -, siis kättesaadavuse korral ilmselt olnuks nad isiklikuks ülekõigepundiks. Nende ühegi albumi puhul ei ole kahtluseussikestki, et mingi album osutunuks teistest nõrgemaks (lihtsalt mõni neist ülenes puhtaks maagiaks, nt seni viimaseks jäänud 3,5 tunnine " Aldebaran " juba 2015. aastast). Hugenotist Briti muusika hall kardinal Brian Eno ütles kord, et näete, kitarril on võrreldes süntekatega palju vähem väljendusvõimalusi, siis Natural Snow Buildings tõestas vastupidiselt instrumendi piiramatust, tõstes rokk- ja folkmuusika ämbiendi, droonmuusika, hillitsetud psühhedeelia ja hõrgu uusveidruse, madalspektri müra ning ebatavalise kammermuusika jm vahendusel kuhugi teisele poole. Käesolev lugu on üks väheseid, kus lauldakse - kus Solange laulab -, slowcore lik-indipopilik, meenutades aega 80ndate-...