Bimini -- Getting Ready (2016)
90ndatel eksisteeris Eestis sõltumatu kitarripopi/rokiskeene, mis oli täis indu ja lusti, aga ka naiivsust ja tee-seda-ise tegemisrõõmu. Korreleerudes hästi toonase ühiskondliku vaimuga, mida iseloomustas vabanemise tunne ja lootus paremasse tulevikku. Tuntuim punt kahtlemata oli Röövel Ööbik, esimene raudse eesriide tagant tulnud ansambel, kes tegi John Peel'i stuudiosessiooni. 80ndate lõpus tõusis esile ka Jim Arrow And The Anachrones. 90ndatel tulid riburada ÖÄK, 1983, Dallas, Zahir, Dreamphish, Bizarre, The Chance, Afternooning Plague Family, Borax, FM Violet -- kui nimetada olulisemaid ja ägedamaid. 2000ndatel lõpetas enamik kollektiive oma tegevuse ja uued ansamblid näisid professionaalsemad, aga ka tsipa igavamad ja tuimemad. Mistõttu suur ja meeldiv üllatus oli saada "Getting Ready"-nimeline CD-R Trash Can Dance'i all üllitatuna, kuuldes esmakordselt kuuikut Bimini, kes tegutsesid 90ndatel midagi välja andmata. Need lood on salvestatud aastatel 1995-1998 kusagil pealinna äärelinna stuudios ning üks lugu ka Pärnu stuudios. Bändi liidriks oli Kert Rebane, kes on ka teiste (ja hoopis teistsugust muusikat produtseerivate) projektide taga (The Grey Calamity, Mavra, Sprayskite Essence). 10-looline taies on autentne kõladokument -- see on näide indie/alternatiiv/poprokist kõige paremas ja ehedamas tähenduses. Üllitis on lo-fi ja isetegemise nägu, see on unistav, see on psühhedeelne -- kitarridele, trummidele ja vokaalile loovad atmosfäärilise panoraami elektroonilised klahvpillid ja lindipõhine kajamasin. Näiteks kuulates unenäolist nimilugu oleksin justkui saanud pilvesuuruse vatikuuliga obaduse hinge sügavaimatesse soppidesse. Tunnen end neid kergelt uimaseid, kuid samas imetabaseid kompositsioone kuulates lummatuna. Ühtaegu nostalgiline ja värskendav, ent juba üsna suure ajavahemiku tõttu ka utoopiline (s.t inspireeriv platsdarm millegi uue loomiseks). Ei igatse enam 90ndaid, aga olen alati valmis tollaseid bände soojalt meenutama.
Eks vahepeal ole mõnus vatipilves hõljuda ja mitte mõelda igasuguste kohustuste ja probleemide peale. Mulle meeldib samuti eskapism kunsti kaudu, aga hea muusika peaks viima olemasolutunde intensiivistumiseni ehtunamunolikus mõttes, sellepärast ma muudkui jahun dramaatilisest efektist ja minekust.
VastaKustutaEsteetilisse pagendusse ei ole võimalik minna, kui olemasolu tunne ei tugevneks. Tõmbutakse eemale ikka seetõttu, kui tuntakse ohtu! Mõned helilised taiesed võimendavad, paljud mitte. Alessandro Baricco järgi kunstiteose väärtus kasvab ajas sedavõrd, kui see kogub tõlgendamisest tulenevat kultuurkihti. Ümberpööratult -- kui on keskpärasus ning tuim tükk, siis mida ikka keskpärasusest ja tuimusest jahuda! See võib ju korralik kaubandusartikkel olla - klants ja puha -, aga see on hoopis teistsuguseid funktsioone täitev. Rokkstaaridesse suhtun umbusuga, popstaaridesse mitte. Tõsi on, et nende kontserditel nauditakse kvaliteeti ja professionaalsust, ent sellel on vähe ühist dialoogi käivitava jõuga. Beethoven oleks võinud vaid unistada seesugusest kvaliteedist, milliste vahenditega seda mängitakse. Aga kas talle meeldiks see, kui 200 aastat on möödunud ning tema heli püütakse lihtsalt konserveerida! Käesolevat ligi kümnendi kuulanud ning veel ei ole pettumust valmistanud.
VastaKustuta